Ilukirjanduses

Ilukirjanduses tähistab mõiste proosa ja narratiivne looming, mille peamine eesmärk on kunstiline väljendus ja kujutlusvõime, mitte faktide esitus. See hõlmab romaane, lühijutte ja novelle ning keskendub sageli keelele, stiilile ning tegelaste ja teemade sügavusele.

Erinevalt mitmetest mittefiktsiooniliikidest keskendub ilukirjandus peamiselt kujutlusvõimele, jutustusele ning atmosfääri ja keelelisele esteetikale. Kui lugu sisaldab ajaloolist või sotsiaalset tausta, on keskmes siiski vorm ja kunstiline läbivus, mitte pelgalt info edastamine.

Eesti ilukirjandus on ajaloo jooksul kujunenud peegeldades nii rahvuslikku identiteeti kui ka individualiseerunud kogemusi. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses pani see alus rahvuslikule eneseteadlikusele; 20. sajandi kesk- ja teisel poolel domineeris realistlik väljendusviis ning hilisematel aastakümnetel jõudsid sisse ka modernistlikud ja postmodernistlikud suunad. Pärast taasiseseisvumist 1991 on ilukirjandus muutunud mitmekesisemaks ning laienenud rahvusvaheliste mõjude ja tõlgete kaudu.

Roll ja mõju: ilukirjandus pakub ruumi mõtisklustele identiteedi, ajaloo ja keele kohta ning toimib kultuurilise arutelu peegliga. Kirjastuste ja kirjandusajakirjade kaudu jõuab see laiemat lugejaskonda; kriitika ja kirjandusalane õpetus aitavad loomingut mõtestada ja suunata selle arengut.

Kokkuvõtteks on ilukirjandus oluline osa Eesti kirjandusest, pakkudes esteetilist kogemust ning kultuurilist peegeldust ja mõtisklust.