Hüvitamise

Hüvitamine tähendab kahju kompenseerimist kahju tekitanud isiku või asutuse poolt. Eestis tekib hüvitus peamiselt kahe aluse tõttu: lepingulise vastutuse ja deliktipõhise vastutuse korral. Eesmärk on tagastada kannatanu olukord võimalikult sellele tasemele, nagu kahju ei oleks tekkinud, ning anda rahalisi või mitterahalisi hüvitisi.

Hüvitamine võib olla lepinguline või deliktipõhine. Lepinguline hüvitamine tekib lepingu rikkumise korral ning hõlmab tekkinud kahju ja vajadusel selle lisakulusid. Deliktipõhine hüvitamine kehtib, kui kahju on põhjustatud õiguste rikkumise või hooletuse tõttu; kahju tuleb hüvitada, kui süü on tõendatav. Mõnel juhul hõlmab hüvitamine ka mittevaralise kahju, nagu moraalne kahju, sõltuvalt asjaoludest ja kehtivatest õigusaktidest.

Õiguslik alus: Eesti tsiviilseadustik ja eriseadused reguleerivad kahju hüvitamist. Põhi­printsiibid käsitlevad kahju suuruse kindlaksmääramist, hüvitise arvutamist ja vajadusel mittevaralise kahju kompenseerimist. Erandlikud reeglid võivad kehtida konkreetsetes valdkondades, nagu tarbijakaitse, tööõigus või keskkonnakaitse.

Nõude esitamine ja menetlus: Kahju hüvitise nõue võib esitada kohtus või lahendada kokkuleppe teel. Nõude tõendamiseks tuleb tõendada kahju suurust, seost kahju ja teo vahel ning vastutust. Kohtu­ või kindlustusabiga võib hüvitise saamine olla kiirem ja selgem.

Aegumistähtajad ja piirangud sõltuvad õigusaktidest ja kahju liigist. Üldine põhimõte on, et nõuet tuleb esitada mõistliku aja jooksul kahju ilmnemisest või avastamisest; aja ületamisel võib nõuet piirata või välistada. Hüvitamine on oluline mehhanism õiguskorraga seotud vastutuse selgitamiseks ja kahjude vähendamiseks.