Hääletooni

Hääletooni ehk hääle kvaliteet on hääle tajutav üldmulje, mis tuleneb hääle tekitamise ja resonantsisüsteemide koosmõjust. See hõlmab kõrgust (pitch), helitugevust (loudness) ja toonvärvi ehk kõlakoort (timbre). Hääletooni mõistet kasutatakse nii kõne kui laulmise kontekstis: kõnes annab intonatsioon ja rõhuasendid märku lausete struktuurist, tähendusest ja emotsioonist; laulus iseloomustab see hääle tehnika, stiili ja väljendust.

Peamised komponendid on kõrgus, helitugevus ja toonvärv. Kõrgus ehk pitch muutub sõnade vahel ja lausete lõikudel ning intonatsiooniga saab väljendada küsimust, rõhuasetust või keskendumist. Toonvärv ehk timbre tekib häälepaelte vibratsioonist ning kihi- ja neeluresonantidest ning seda mõjutavad suu- ning ninane resonatsioonid, häälepaelte ja kõri omadused ning hingamissüsteemi kasutus.

Determinandid ehk tegurid, mis hääletooni kvaliteeti kujundavad, on mitmesugused. Füsioloogilised tegurid hõlmavad häälepaelte tööd, kõri ja resonaatorite funktsiooni, hingamissüsteemi ja kehahoiaku mõju. Käitumuslikud tegurid hõlmavad hääle kasutusmustreid, hingamistehnikat ning treeningu taset. Samuti mõjutab hääletooni tervislik eluviis ja üldine tervis, kuna väsimus, haigused või ülemäärane koormus võivad kvaliteeti muudeti.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad keelega seotud kommunikatsiooni ja muusikat. Kõnes aitab hääletooni roll kommunikeerida lause tähendust, emotsiooni ja ritmi. Laulus annab see edasi stiili, esteetika ja ilme, kuid võib olla oluline ka näitlemises ning hääletooni muutmine mängulises või dubleerimisstuudios. Hoolikas tehnika ja tervis on vajalikud, et säilitada selge, mitmekülgne ja püsiv hääletooni kvaliteet.