Hepatiidid

Hepatiidid on maksa põletikulised haigused, mida võivad põhjustada viirused, autoimmuunne protsess, alkoholi tarvitamine, ravimid või muud mürgid. Kõige tavalisemad hepatiidi vormid on viirushepatiidid A, B, C, D ja E.

Viirushepatiidid A–E erinevad üksteisest levikuviiside ja haiguskulgu poolest. Hepatiit A levib fekaal-oraalse teel ning on tavaliselt äge ja enesega lõppev. Hepatiit B levib vere ja kehavedelike kaudu ning võib olla äge või krooniline; krooniline infektsioon võib viia maksatsirroosi ja maksavähini; vaktsineerimine on efektiivne. Hepatiit C levib peamiselt vere kaudu ja on sageli krooniline; tänapäeval on olemas tõhusad viirusevastased ravimid, kuid vaktsineerimine puudub. Hepatiit D tekib ainult HBV infektsiooni korral ning võib olla raskem kui HBV üksikinfektsioon; HBV vastu vaktsineerimine vähendab riski. Hepatiit E levib peamiselt fekaal-oraalselt ning on peamiselt äge; immuunpuudulikkusega haigetel võib see muutuda krooniliseks. HEV-vaktsineerimine on saadaval mõnes riigis.

Sümptomid võivad hõlmata kollatõbe, väsimust, kõhuvalu, iiveldust ja apaatiat; mõnikord puuduvad sümptomid. Diagnoosi tehakse vereanalüüsidega, mis tuvastavad viiruslikud markerid ja maksahaiguse nähud (ALT, AST), ning vajadusel maksa kuvamise ja PCR-testidega viiruse kinnitamiseks.

Ravi sõltub tüübist: HAV ja enamikul juhtudel HEV paraneb spetsiifilise ravita; B- ja C-hepatiidi puhul kasutatakse viirusevastaseid ravimeid; D-hepatiidi korral ravi keskendub HBV kontrollile. Ennetusena on olulised vaktsineerimised HAV ja HBV suhtes; HEV vaktsineerimise kättesaadavus sõltub riigist; riskitegevuste vähendamine (turvaline seksi, nõelravi ja verevarustuse ohutus).

---