Heitgaasinormid

Heitgaasinormid on õhuhoolduse ja õhukvaliteedi kaitseks kehtestatud piirnormid heitgaaside sisaldusele ning nende mõõtmise ja kontrollimise põhimarjadele. Need normid sätestavad maksimaalsed lubatud heitkogused ning määravad katse- ja heakskiitmisprotseduurid, mille alusel uutele sõidukitele, mootoritele ja mõnel juhul tööstuslikele allikatele kehtestatakse piirnormid. Eesmärk on vähendada kahjulikke saasteaineid ning parandada elanikkonna tervist ja keskkonnamujut.

Normid hõlmavad peamisi heitgaase, nagu NOx (lämmastikoksiidid), CO (süsinikmonooksiid), HC-d (süsinopalmiühendid) ning osakesi PM, ning mõnikord käsitletakse ka kliimamuutuste jaoks olulist CO2-d. Erinevad sektorid ja sõidukitüübid—kerge- ja raskeveokid, mootorratad ning tööstuslikud allikad—võivad nõuda erinevaid piirnorme ning testimisviise. Liidu ja rahvusvaheline raamistik muudab need standardid enamikus arenenud riikides ühtsemaks, kuid täpsed väärtused ning kohaldamisala võivad riigiti erineda.

Testimine ja täitmine hõlmavad tüüptunnustust (type-approval), mis kontrollib, et sõiduk vastab piirnormidele, ning sageli täiendavaid reaalsete sõidutingimuste teste, mida nimetatakse Real Driving Emissions (RDE) testideks. Euroopa Liidus on peamiseks võtmeks Euro-normid (Euro I–Euro VI ja arendus- või ühendusnõuded nagu Euro 7, WLTP ja RDE), mis reguleerivad nii kerge- kui raskeveokite emissioone. Ühistruktuuris on kasutuses ka UNECE standardid.

Maailmas on sarnaselt kehtestatud USA EPA Tier standardid ja Hiina China VI. Ühtlustamise ja tehnoloogilise arengu eesmärk on vähendada õhusaastet ning parandada õhu kvaliteeti globaalsetel tasanditel.