Hõivatuse

Hõivatuse on eestikeelne mõiste, mis tähistab territooriumi vägivaldse haaramise ja hõivamise akti, tavaliselt riigi või suurvõimu poolt. Mõiste hõlmab nii esialgset vallutust kui ka ala ajutist kontrolli all hoidmist; vallutusalal suveräänsuse ülekandmine ei ole alati toimunud. Oma olemuselt on hõivatuse mõiste ajalooline ning leidub peamiselt ajaloolistes ja arhiivitekstides.

Mõiste pärineb verbist hõivama („haarata, vallutada”) ja selle nimisõnaline vorm hõivatuse on levinud ajaloolises ja õiguslikus kirjanduses.

Ajalooliselt on hõivatust kirjeldatud mitmetes piirkondades, eriti Baltimaades ja laiemalt Euroopas, kus erinevad riigid ning feodaalsed või koloniaalsed võimud võtsid kontrolli üle territooriumide. 20. sajandil on mõiste tihti seotud suurriikide ajutise kontrolli all hoidmisega teise riigi territooriumil ning sellega seotud okupatsiooni diskursusega.

Rahvusvaheline õigus eristab okupatsiooni – teise riigi relvastatud jõu poolt ajutiselt kontrolli all olevat territooriumi – annekteerimisest. Okupatsiooni reguleerivad Haagi reeglid (1907) ja Genfi konventsioonid (1949). Okupatsioonivõim peab tagama elanikkonna kaitse, õiguskorra ja humanitaarsete standardite järgimise ning lõppemisel taastatakse territooriumi suveräänsus.

Kaasaegses keelest on mõiste peamiselt ajalooline; kaasaegses diskursuses rõhutatakse okupatsiooni õiguslikke ja ajaloolisi aspekte ning käsitletakse juhtumeid ajaloos ja rahvusvaheises õigus­konnas.