Grupimõtlemist

Grupimõtlemist on sotsiaalpsühholoogiline nähtus, mille puhul rühma liikmed kipuvad tugevate soovide tõttu säilitada ühtsust ja kooskõla, ohverdamaks kriitilise mõtlemise ja alternatiivsete lahenduste arutelu. Termini tutvustas Irving L. Janis 1972, keskendudes olukordadele, kus rühma tehtud otsus ei peegelda parimat võimalikku lahendust, vaid rühma normide ja pettuse eliminatsiooni.

Sümptomid hõlmavad illusiooni invulnerabilityst, kollektiivset ratsionaliseerimist ja arusaama rühma moraalsest õiglusest, välise maailmaga johnnide stereotüüpe, enesetõrjet kriitiline arvamuste teadvustamiseks, illusiooni üksmeelest, ning mindguardide rolli, mis piiravad liikmete kriitilist mõtlemist ja vastandlike seisukohtade esitamist. See kombinatsioon võib viia olukordadeni, kus negatiivseid fakte või riske ei arutata piisavalt.

Grupimõtlemist soosivad mitmed tegurid, sealhulgas rühma suur ühtekuuluvus, isolatsioon, tugev juhtimisstruktuur, ajapõud ja suur stress, mida iseloomustab otsuste tegemise kiirus. Organisatsioonide ja komiteede kontekstis võib see viia riskantsete või irratsionaalsete otsusteni, kuna kriitika ja alternatiivide kaalumine jäävad piiratud.

Ennetus ja vähendamine hõlmab kriitilise arutelu julgustamist, düsfriintirolisüsteemi loomist, sõltumatu eksperdi kaasamist ning kriitilise mõtlemise ja dissent'i (vastuväite) stimuleerimist. Struktureeritud otsustusprotsessid, anonüümne ideede esitus, juhuslik rollide vahetamine ja info läbipaistvus aidata kaasa mitmekülgse kaalumise ning paremate lahenduste saavutamisele.