Glükoositasemed

Glükoositasemed viitavad veres olevate glükoosisisalduste kogusele ning neid kasutatakse diabeedi haigestumise, ravi ja üldise vereglükoosi kontrolli hindamiseks. Neid mõõdetakse erinevate meetoditega: koduste kapillaarverest mõõtevate glükoosimõõturitega, laboratoorsete verese proove plasmasuhkru mõõtmiseks ning HbA1c ehk glükeeritud hemoglobiini abil, mis peegeldab keskmist veresuhkru taset viimase kahe kuni kolme kuu jooksul.

Mõõtmiseks kasutatakse peamiselt kolme lähenemist. Fasting (näljane) plasma glükoos mõõdetakse pärast 8–12 tundi paastumist. Postprandiaalne glükoos hinnatakse tavaliselt kahe tunni järel söömisest; laboratoorsete testide puhul võib olla vaja suukaudset glükoosikoormustesti (OGTT). HbA1c peegeldab pikaajalist glükoosikontrolli ning on oluline lisameetod diabeedi diagnoosimisel ja ravi jälgimisel.

Normaalsed väärtused ja raskemad kategooriad erinevad meetodi järgi. Fasting plasma glükoos: tavaliselt 3.9–5.5 mmol/L (70–99 mg/dL). Prediabeet hõlmab 5.6–6.9 mmol/L (100–125 mg/dL). Diabeet võib olla ≥7.0 mmol/L (fasting). Postprandiaalne 2 tundi pärast sööki: normaalvahemik alla 7.8 mmol/L. HbA1c: normaalväärtus alla ~5.7%, prediabeet 5.7–6.4%, diabeet ≥6.5%.

Olulised tegurid, mis glükoositaset mõjutavad, hõlmavad toitumist, füüsilist aktiivsust, haigusi ja ravimite, nagu kortikosteroidide, kasutamist. Glükoositasemete regulaarsel jälgimisel on oluline roll diabeedi ennetamisel, diagnoosimisel ja ravi eesmärkide saavutamisel ning see on eriti tähtis suhkurtõvega patsientide pikaajalise tüsistuste vähendamisel. Raseduse ajal hinnatakse gestatsioonilist diabeeti spetsiaalsete testidega (näiteks 75 g OGTT).