normaalvahemik

Normaalvahemik, ehk viitevahemik, on laboriuuringutes kindlaks määratud väärtuste vahemik, mille sees peetakse tulemusi tavapäraseks tervete indiviidide populatsioonis. See vahemik kasutatakse laboriteste tulemuste tõlgendamisel ning selle põhjal antakse hinnang, kas tulemused on normaalsetes piirides või viitavad võimalikule kõrvalekalkele.

Viitevahemik ei ole uniformne ega universaalne; see sõltub testist, kasutatavast meetodist ja labori standarditest. Tulemusi hinnatakse tavaliselt kui alumine ja ülemine piir (lower and upper reference limit). Viitevahemikku võivad mõjutada vanus, sugu, rasedus, rass või rahvuslik populatsioon ning näidustuse alus. Lisaks võib erinevates laborites kasutada erinevaid meetodeid (parameetriline vs mitteparameetriline) või erinevaid viiteperioode ning näidustuste kättesaamise viise.

Õige viitevahemiku mõistmiseks tuleb arvestada ka eelanalüütiliste teguritega: näidustuste korraldav state, näidustuste ettevalmistus (nt näljamine, ravimite kasutamine), proovide tüübid ja mõõtmisvahendid. Mõnel juhul on olemas spetsiifilised vanuse- või sooomadused, mis loovad eraldi viitevahemikud, näiteks vere punaliblede või kilpnäärelu kriteeriumid.

Viitevahemikud ei pruugi alati kajastada haigusseisundi diagnoosi, vaid annavad esmast suunisandmiku. Klinitsistid võivad otsustada, kas tulemus on normaliseeruv või vajab täiendavat hindamist, võttes arvesse patsiendi tausta ja riskifaktoreid. Viitevahemikud on olulised laboratoorses meditsiinis ja neid uuendatakse regulaarselt, et kajastada populatsiooni muutusi ja uute analüüside täpsust.