Glükaanistruktuurid

Glükaanistruktuurid viitavad polüsahhariididele, mis koosnevad glükoosi monomeeride aheltest. Need võivad olla lineaarsed või hargnenud ning glükoosiüksuste vahelised sidemed võivad olla erinevat tüüpi, peamiselt alfa (α) või beeta (β). Glükaanide erinevad struktuurid määravad nende füüsikalised ja keemilised omadused, samuti nende funktsioonid.

Tuntuimad glükaanistruktuurid on tselluloos ja tärklis. Tselluloos on lineaarne polümeer, kus glükoosiüksused on ühendatud β-1,4-glükosiidsidemetega. See moodustab taimede rakuseinte peamise struktuurikomponendi ja on maailmas kõige levinum orgaaniline ühend. Tärklis seevastu on hargnenud polümeer, mis koosneb kahest tüübist polüsahhariidist: amüloosist (lineaarne, α-1,4-sidemed) ja amülopektiinist (hargnenud, α-1,4- ja α-1,6-sidemed). Tärklis on taimede peamine energiareserv.

Muud olulised glükaanistruktuurid hõlmavad glükaanid, mida leidub seentes ja pärmides, nagu näiteks beetaglükaanid. Beetaglükaanid on mitmekesised polüsahhariidid, kus glükoosiüksused on ühendatud beeta-glükosiidsidemetega, sageli β-1,3- ja β-1,6-sidemete kombinatsioonina. Neid on uuritud nende immunomoduleerivate ja tervist parandavate omaduste tõttu. Glükaanistruktuuride mitmekesisus ja nende olulisus bioloogilistes süsteemides teeb neist aktiivse uurimisvaldkonna.