Fotostabiilisuus

Fotostabiilsus viitab materjali või aine võimele taluda kokkupuudet valgusega kahjustamata või lagunemata. Kui materjal on fotostabiilne, säilitab see oma füüsilised ja keemilised omadused aja jooksul, isegi kui seda on pidevalt või korduvalt valgustatud. Vastupidi, fotolabiilsed materjalid võivad valguse toimel muutuda, mis võib põhjustada värvimuutusi, tugevuse vähenemist või muude soovimatute efektide teket.

Selle nähtuse mõistmine on oluline paljudes valdkondades. Näiteks on fotostabiilsus kriitilise tähtsusega värvide, pigmentide ja kattekihtide puhul, mida kasutatakse välitingimustes. Päikesevalgus, eriti UV-kiirgus, võib põhjustada nende materjalide pleekimist ja lagunemist. Farmaatsiatööstuses on ravimite fotostabiilsus oluline nende tõhususe ja säilivusaja tagamiseks, kuna mõned ravimid võivad valguse toimel degenereeruda. Materjaliteaduses, eriti polümeeride ja plastide puhul, on fotostabiilsus oluline nende vastupidavuse ja pikaealisuse tagamiseks.

Fotostabiilsust mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas valguse intensiivsus, kokkupuute kestus, valguse spektriline koostis (nt UV-sisaldus) ning materjali enda keemiline struktuur ja koostis. Mõned materjalid on looduslikult fotostabiilsemad kui teised. Lisaks saab fotostabiilsust parandada lisades materjalidele UV-absorbereid või muid stabilisaatoreid, mis kaitsevad neid valguse kahjulike mõjude eest. Fotostabiilsuse testimine on standardne protseduur, mida kasutatakse erinevate toodete kvaliteedi ja vastupidavuse hindamiseks.