Filmkondensaatorid

Filmkondensaatorid on elektrilised kondensaatorid, mille dielektrikuks on plastfilm. Nad on mitte-polaarsed ja sobivad laia sageduste ja temperatuurivahemiku rakendusteks. Kondensaatori kaks elektroodi on kas metalliseeritud filmist või metallfoolist ning tihti katab film ka ennast isolatsiooni ja mehhaanilise kaitsega. Metalliseeritud film võimaldab eneseparanemise (self-healing), kui dielectric kogem kasvab, mis suurendab usaldusväärsust.

Tüübid ja materjalid: Peamised filmikondensaatorite tüübid on polüester (PET), polüpropüleen (PP) ja mõnikord polükarbonaat. PET-kondensaatorid on odavamad ja laiaulatuslikult kasutatavad; PP-kondensaatorid pakuvad paremat dielektrilist ning madalamat dielekristilist koormust ja head sagedusreaktsiooni; polükarbonaat ning muud spetsiaalsed filmid pakuvad väga head täpsust ja stabiilsust, kuid on tavaliselt suuremad ja kallimad. Kõikide tüüpide korral on võimalik metalliseeritud või mitte-metalliseeritud variant. SMD- ja through-hole (radiaalne/akse) pakendamine on laialt levinud.

Omadused ja tegevus: Filmkondensaatorid tähistavad madalat dissipatsioonifaktori, head sagedusvastust ja suurest püsivust. Tolerantsid jäävad tavaliselt vahemikku umbes ±5% kuni ±20%. Nad on mitte-polaarsed, seega sobivad nii lõpp- kui ka järjestikustele filtritele, ajastusele, kaitseseadeteks ja võnketsüklite rakendusteks. Keskkonnast sõltuvus on märkimisväärne: niiskus ja temperatuur võivad väärtust mõjutada, kuid üldiselt on filmkondensaatorid pika elueaga ja kõrge habrasuse suhtes vastupidavad.

Rakendused: audio ja muusikainstrumentide filtrid, filtrid ja ruumide helikvaliteedi stabiilsus, ajastusvõrgud, snubber- ja kaitsevõrgud, madalsagedus- ja kõrgnõudlusega toiteallikates ning EMI/RFI filtreerimises. Täpne valik sõltub soovitud püsivusest, suurusest ja hinnast.