sagedusvastust

Sagedusvastus on süsteemi võime reageerida erinevatele sagedustele. Kirjeldus kehtib peamiselt lineaarsete ja ajakohaselt invariantsete (LTI) süsteemide puhul, mille puhul sisendi ja väljundi suhe saab kirjeldada komplekssena funktsioonina H(jω). Kui X(jω) on sisendi Fourier’ teisend, siis väljund on Y(jω) = H(jω) X(jω). H(jω) koosneb magnituudist ja faasist, mille kaudu antakse igale sagedusele vastav võimendus või attenuatsioon ning faasimuutus.

Sagedusvastust eristatakse kahe põhivõru kaudu: magnitud- ehk amplituudvastus |H(jω)|, mis näitab, kui palju süsteem igal sagedusel sisendiga suhtes võimendab või lõikab, ja faasvastus φ(ω), mis näitab, kui palju väljund faasiga suhtleb sisendiga. Sageli esitatakse need andmed Bode’i diagrammidena: magnituud dB-des ja faas astmetes või kraadides, mõlemad logaritmilisel sageduse skaalal.

Impulssvastus ja sagedusvastus on omavahel seotud: LTI-süsteemi kogu vastus määratakse impulssvastusest h(t) ja selle Fourier’ teisend H(jω). Impulssvastuse pikkus ja kuju peegeldavad süsteemi ajaliselt asjakohaseid omadusi, samas kui sagedusvastus näitab, kuidas süsteem käitub eri sagedustel. Võivad olla passband, low-pass, high-pass või band-pass iseloomud, mis määravad süsteemi kasutusala, näiteks filtreerid, helikõlarid või elektroonikakomponendid.

Mõõtmine ja rakendused hõlmavad võrguanalüüsi, sinussageduste uhte või impulssi meetodit, et saada H(jω). Praktikas võivad mitte-LTI omadused ja suur-halvused põhjustada kõrvalekaldeid; sellisel juhul kasutatakse sageli ligikaudseid sagedusvastuseid väikese-signaali režiimis. Sagedusvastust kasutatakse laialdaselt heli-, telekommunikatsiooni- ja märgitöötlusüsteemide karakteriseerimisel ja optimeerimisel.