Fenotüübid

Fenotüüp tähistab organismi ilmnenud omaduste kogumit, mis tekib genotüübi ja keskkonna ühisest mõjust. Fenotüübiks võivad olla füüsilised omadused (juuksevärv, silmade toon, kehahoiak), füsioloogilised tunnused (ensüümide aktiivsus), biokeemilised omadused (metabolismi näitajad) ning käitumuslikud või molekulaarsed tunnused (käitumine, valkude ja RNA tasemed). Fenotüüp on seetõttu muutuv: sama genotüüb võib erinevate keskkonnatingimuste korral avalduda erineva fenotüübina — see fenotüübi plastilisus on oluline nähtus.

Fenotüübi kujunemine põhineb geenide toime ning keskkonna mõjudel; oluline on geenide interaktsioon keskkonnaga. Monogeensed fenotüübid tulenevad tavaliselt ühest geenist, kuid paljud tunnused on polügeensed ja tulenevad paljude geenide koostoimest ning keskkonnast. Fenotüüpide hindamine hõlmab erinevaid mõõtmisi, alates visuaalsetest omadustest kuni laboratoorsete näitajate ning käitumuslike mustrite kirjeldamiseni; sageli kasutavad uurijad fenotüpiseerimist koos genoomiliste analüüsidega.

Fenotüübid on keskmes meditsiinis, põllumajanduses ja bioloogilises uuringus: need määravad haiguste sümptomid ja ravimresistentsuse, võimaldavad paremat taimede ja loomade valikut ning aitavad mõista evolutsioonilisi protsesse. Fenotüübide ja genoomika integratsioon võimaldab geene, QTL-e ja nende toimemehhanisme täpsemalt tuvastada ning arendada rakendusi personaalmeditsiinist kuni paremate kultuuri- ja loomakasvatusvalikuteni.