Fenotüüp

Fenotüüp on organismi ilmnenud omaduste kogum, mis tuleneb genotüübist ning keskkonnamõjust ja nende vastastikmõjust. Fenotüüp hõlmab morfoloogilisi omadusi (näiteks kõrgus või lehe kuju), füsioloogilisi tunnuseid (metaboolne kiirus, ensüümide aktiivsus), biokeemilisi omadusi (vereseisund, glükoosisisaldus) ning käitumuslikke omadusi (toitumis- ja sigimiskäitumine).

Fenotüüp kujuneb geenide ekspressiooni ja valguliku koostise tulemusena ning arenguliste ja keskkonnatingimuste mõjul. Genotüüp määrab potentsiaali, kuid nende avaldumist mõjutavad keskkond, arengustaadium ja epigeneetilised mehhanismid, mis võivad muuta geenide väljendumist ilma DNA järjestust muutmata.

Paljud fenotüübi omadused on polügeenilised ja continuaalsed (näiteks kasvuperiood, kõrgus), teised on kvalitatiivsed (näiteks vererühm). Fenotüüp võib olla mõõdetav või kirjeldatav erinevate katseseadmete ja meetoditega, alates lihtsatest füüsikalistest mõõtmistest kuni biokeemiliste näitajate ja käitumuslike hinnanguteni.

Fenotüübi ja genotüübi vaheline seos on keeruline: ühe genotüübi ilming võib varieeruda sõltuvalt keskkonnast ning sama keskkond võib anda erinevaid fenotüüpe erinevate organisimide puhul. Põhiosa variatsioonist on seotud geneetilise varieeruvusega ning näitab polügeenilisi mõju ja geneetilist arhitektuuri. Fenotüübi mõiste on oluline evolutsiooniks, kuna valik suunub fenotüüpe, mis suurendavad elujäämist ja sigivust.

Rakendustes kasutatakse fenotüübi teavet meditsiinis (pharmacogenomics, haiguste diagnostika ja riskipõhine hindamine), põllumajanduses (sortide ja tüvede valik), ökoloogias ja arengus.