Erektsioonihäirete

Erektsioonihäire ehk impotentsus viitab meestel esinevale probleemile saavutada või säilitada erektsioon, mis on piisavalt püsiv seksuaalvahekorraks. See on levinud seisund, mis võib mõjutada mehi igas vanuses, kuid selle esinemissagedus suureneb vanusega. Erektiilne düsfunktsioon ei ole haigus iseenesest, vaid pigem sümptom, mis võib viidata mitmetele aluseks olevatele terviseprobleemidele.

Põhjused erektsioonihäiretele on mitmekesised ja võivad olla nii füüsilised kui ka psühholoogilised. Füüsiliste põhjuste hulka kuuluvad südame-veresoonkonna haigused, diabeet, kõrge vererõhk, kõrge kolesteroolitase, rasvumine, hormonaalsed häired (nt madal testosterooni tase), neuroloogilised haigused (nt Parkinsoni tõbi, insult), teatud ravimite kõrvalmõjud, samuti operatsioonid või traumad vaagna- või seljaaju piirkonnas. Psühholoogilised tegurid, nagu stress, ärevus, depressioon, suhteprobleemid ja sooritusärevus, võivad samuti mängida olulist rolli erektsioonihäirete tekkes või süvenemises.

Erektsioonihäirete diagnoosimiseks viiakse läbi põhjalik anamnees ja füüsiline läbivaatus. Vajadusel võib arst määrata täiendavaid uuringuid, et selgitada välja võimalikud alusdiagnoosid, näiteks vereanalüüsid hormoonide taseme ja veresuhkru määramiseks või uriinianalüüs. Ravi sõltub põhjusest ja võib hõlmata elustiili muutusi (nt tervislik toitumine, regulaarne liikumine, suitsetamisest loobumine), psühholoogilist nõustamist, ravimeid (nt fosfodiesteraas-5 inhibiitorid), vaakumpumpade kasutamist või kirurgilist sekkumist (nt peenise protees).