Erandlikkus

Erandlikkus on omadus või kvaliteet, mis kirjeldab midagi kui erandit või ebatavalist võrreldes antud kontekstiga. Sõna moodustub juurist erand ning suffiksist -likkus ja tähistab üldiselt erilisust või rariteeti. Erandlikkust kasutatakse nii deskriptiivselt kui ka analüütiliselt: deskriptiivselt tähendab see nähtuse haruldust või reeglist kõrvalekaldumist, analüütiliselt aitab eristada tavapärasest erinevaid juhtumeid ja hinnata nende tähtsust.

Kasutusvaldkondadest tavatakse rääkida statistikas, loodusteadustes, sotsioloogias ja õigusteaduses. Statistikas võib erandlikkus viidata andmepunktile, mis kõrvalekub oluliselt teistest. Loodusteadustes võib erandlikkust seostada erakordsete nähtuste või sündmuste esinemisega. Sotsioloogias ja õigusteaduses viitab erandlikkus olukordadele, kus tavapärased reeglid ei kohaldu või kehtivad ainult erandväärtuselisel juhul.

Erandlikkus on kontekstispetsiifiline ja sõltub vaadeldavast standardist või referentsgrupist. See on lähedane mõistele erand, anomaalia ja norm ning seda kasutatakse sageli kirjeldades ja analüüsides kõrvalekaldeid üldises mõtteviisis.