Enesekindlus

Enesekindlus on inimese usaldus oma võimetesse ja suutlikkusse toime tulla väljakutsetega ning saavutada eesmärke. See hõlmab veendumust, et suudetakse tegutseda õigel ajal ja õiges suunas, ning kindlust, et raskused on ületatavad. Enesekindlus ei ole üheainsa omadus, vaid võib varieeruda olenevalt olukorrast ning tihti on sel koostöö enesehinnangu ja enesetõhususega.

Enesekindluse kujunemine sõltub varasest kogemusest, koolikeskkonnast, vanemate-toest ja laiemast kultuurilisest kontekstist. Korduvad edulood ja realistlik eesmärkide saavutamine suurendavad usku oma võimetesse; ebaõnnestumistega toimetulek ning konstruktiivne tagasiside arendavad vastupidavust. Sotsiaalne toetus ja positiivsed mudelid, nagu eeskujud, aitavad enesekindlust tugevdada, samas kultuurilised ootused ja sotsiaalne võrdlus võivad vähendada või suurendada enesekindlust sõltuvalt kontekstist.

Enesekindlus mõjutab motivatsiooni, õpitulemusi ja riskide hindamist. Kõrge enesekindlus on sageli seotud suurema valmisolekuga proovida uusi asju ja püsivusega, kuid liigne enesekindlus võib kaasa tuua riskide alahindamise või ebarealistliku enesekontrolli. Teaduslikult hinnatakse enesekindlust erinevate skaalade ja valdkondlike hindamiste abil, mis mõõdavad usku oma võimetesse eri olukordades.

Arendamiseks sobivad strateegiad hõlmavad realistlike ja väikeste sammudega eesmärkide seadmist, varasemate õnnestumiste meenutamist, konstruktiivse tagasiside kasutamist, oskuste arendamist ning kognitiivset ümberkujundamist ja kujutlusvõime kasutamist. Turvalise ja toetava õpikeskkonna loomine ning stressi- ja emotsioonihalduse tehnikad võivad samuti enesekindlust tugevdada. Enesekindlus on dünaamiline omadus, mida saab arendada elukestvalt ja mis on oluline osa igapäevasest toimimisest.