Enesejuhtimist

Enesejuhtimist ehk enesejuhtimise oskust kirjeldatakse kui suutlikkust juhtida oma mõtteid, emotsioone ja tegevusi eesmärkide saavutamiseks. See hõlmab eneseregulatsiooni, enesemotivoatsiooni, eesmärkide seadmist, planeerimist, prioriteedi määramist ja tulemuste jälgimist.

Teoorias on enesejuhtimise keskmes kontrolli tajumine ning isiklik enesedistsipliin ja motivatsioon. Peamised komponendid hõlmavad eesmärkide seadmist, struktureeritud planeerimist, enesejälgimist, enesedistsipliini ning emotsioonide reguleerimist. Seotud kontseptsioonid hõlmavad enesejuhatust, enesekehtestamist ja isiklikku õppimist ehk enesejuhitud või enesereguleeritud õppimist.

Praktikas kasutatakse enesejuhtimist töö- ja õppimiskontekstides mitmesuguseid meetodeid: eesmärkide kirja panemine ja sihtide järk-järguline jälgimine, päeviku või mõttepäeviku pidamine, regulaarsed tagasiside kontrollid, harjumuste loomine ning ajaplaanide ja prioriteetide uuendamine. Tõhus enesejuhtimine sisaldab ka tähelepanu- ja energia juhtimist ning enesehinnangu ja visiooni hoidmist.

Rakendused hõlmavad isiklikku arengut, õppimist, tööalast tootlikkust ning meeskonnatööd ja juhtimist. See on kasulik nii indiviididele kui ka organisatsioonidele, kus autonoomia ja paindlikkus soodustavad püsivaid tulemusi. Peamised eelised on suurem motivatsioon, parem vastupidavus muutustele ja kõrgem üldine tulemuslikkus; väljakutsed hõlmavad järjepidevust, aeg-ajalt vajaliku toetuse puudumist ning vajadust tasakaalustada kontroll ja paindlikkus sobivas töökeskkonnas.