Enesehindamisküsitlused

Enesehindamisküsitlused, tuntud ka kui eneseteadlikkuse küsimustikud, on uurimismeetod, mida kasutatakse indiviidi enda hinnangute kogumiseks oma käitumise, mõtete, tunnete, oskuste või isiksuseomaduste kohta. Need küsimustikud põhinevad eeldusele, et inimene ise on parim allikas oma subjektiivsete kogemuste ja iseenda kohta käiva informatsiooni saamiseks.

Enesehindamisküsitlusi kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas psühholoogias, hariduses, personalijuhtimises ja tervishoius. Psühholoogias aitavad need diagnoosida vaimse tervise probleeme, hinnata ravi efektiivsust või uurida isiksuse struktuuri. Hariduses võivad need toetada õpilaste eneseregulatsiooni ja õpimotivatsiooni arendamist. Personalijuhtimises kasutatakse neid sageli töötajate arenguvajaduste kindlaksmääramiseks, juhtimisoskuste hindamiseks või meeskonnatöö analüüsiks.

Küsimustike vorming võib varieeruda lihtsatest jah/ei vastustest kuni keerukamate Likert'i skaaladeni, kus vastaja hindab oma nõusolekut või kogemuse sagedust teatud väidetega. Enesehindamisküsitlused võivad olla nii diagnostilised kui ka arengulised. Diagnostilised küsimustikud on sageli standardiseeritud ja nende tulemusi võrreldakse normidega, et teha järeldusi indiviidi seisundi kohta. Arengulised küsimustikud keskenduvad pigem muutuste jälgimisele aja jooksul ja isiklike tugevuste või arengupotentsiaali väljatoomisele.

Oluline on märkida, et enesehindamisküsitluste tulemused võivad olla mõjutatud erinevatest teguritest, nagu sotsiaalne soovitavus, enesetaju moonutused või vastaja hetkeline emotsionaalne seisund. Seetõttu tuleks neid tulemusi sageli täiendada teiste hindamismeetoditega, näiteks vaatluse või teiste inimeste hinnangutega.