Emulsioonipolümerisatsioon

Emulsioonipolümerisatsioon on polümerisatsioonimeetod, mille käigus monomeerid polümeriseeritakse emulsioonis, mis koosneb veest kui faasist ja pindaktiivsest ainest. Emulsioon koosneb väikestest monomeerimullikestest, mis on dispergeeritud vees. Pindaktiivne aine, näiteks seep või sulfaat, stabiliseerib need mullikesed ja hoiab ära nende kokkukleepumise.

Polümerisatsiooniprotsess algab initsiaatori lisamisega, mis tavaliselt lahustub vees. Initsiaator laguneb ja moodustab vabad radikaalid, mis seejärel sisenevad monomeerimullikestesse ja algatavad polümerisatsiooni. Monomeerid hakkavad polümeriseeruma ja moodustavad polümeeriahelaid. Polümerisatsioon toimub peamiselt monomeerimullikestes.

Emulsioonipolümerisatsioonil on mitmeid eeliseid. See võimaldab kontrollida polümerisatsiooni temperatuuri, kuna vesi toimib efektiivse soojuse eemaldajana. Samuti annab see võimaluse toota kõrge molekulmassiga polümeere madalatel temperatuuridel. Saadud lateks ehk polümeeride dispersioon vees on stabiilne ja seda saab kasutada erinevates rakendustes, nagu värvid, liimid ja katted. Emulsioonipolümerisatsiooni abil toodetakse laialdaselt selliseid polümeere nagu polüvinüülatsetaat, polüstüreen ja akrüülpolümeerid.