Ekspressionismi

Ekspressionism on 20. sajandi algul tekkinud kunstiliikumine ning kirjanduse ja teatri suund, mis keskendub subjektiivsele kogemusele ja emotsionaalsele pingele, mitte pelgalt objektiivsele realiteedile. See esindab vastukaja naturalismile ja impressionismile ning rõhutab sisemise maailma ilmutusi ning kriitilist suhtumist kaasaega. Ekspressionismi iseloomustavad moonutatud kujutised, dünaamiline kompositsioon, tugevad kontrastid ja erksad ning intensiivsed värvid ning meeleolu.

Kunstis tekkis ekspressionism peamiselt Saksamaal ja Austrias 1900. aastate lõpus–1920. aastate alguses. Kaasaegse mõju all olid kaks peamist rühmitust: Die Brücke (1905) ja Der Blaue Reiter (1911). Nende asutajad ja kunstnikud, nagu Ernst Ludwig Kirchner, Erich Heckel, Emil Nolde, Franz Marc ja Wassily Kandinsky, on ekspressionismi suuna kuulsaimad esindajad. Ekspressiivsed kujutised ja subjektiivsed vaated asusid tihti kriitilises dialoogis linnalise modernsuse ja sõjajärgsete pingete kontekstis.

Kirjanduses ja filmis tõi ekspressionism esile groteskse keele, dünaamika ja ebamugavuse teemad. Saksa ja Kesk-Euroopa autorid, nagu Georg Heym, Gottfried Benn ja Alfred Döblin, kirjutasid töid, mis püüdsid näidata tegelikkust läbi tugeva emotsionaalse filtriga. Filmivallas on ekspressionismi tippmudelid The Cabinet of Dr. Caligari (1920) ja Nosferatu (1922), mis kasutasid teatri-dekoratsioone, varjutustusi ja arhitektuurilisi vorme.

Eestis on ekspressionismi jäljed ilmnenud 1910. ja 1920. aastatel; see avaldus peamiselt maalikunstis ja kirjanduses, kus mõju avaldasid näiteks Ado Vabbe ja teised kaasaegsed. Ekspressionism on mõjutanud hilisemat modernismi ning jätkuvalt mõjutab tänapäevast kunstilist mõtlemist.