Ebaregulaarsuste

Ebaregulaarsuste mõiste kirjeldab nähtust, kus keel ei järgi üldiseid reegleid või kus morfoloogilised ning fonoloogilised vormid ei moodustu tavapärastest reeglistikest. Ebaregulaarsused ilmnevad peamiselt morfoloogias ja fonoloogias, kuid neid võib kohata ka süntaksis ja kirjapildis. See nähtus esineb paljudes keeltes ning tuleneb ajaloolistest muutustest, analoogia toimimisest ja keele varu eripärast.

Tihtipeale eristatakse kolme peamist tüüpi: fonoloogilised ebaregulaarsused, mis hõlmavad häälikumuutusi ja vormide ebaühtlust; morfoloogilised ebaregulaarsused, mis puudutavad inflektsioone ning sõnaliikide vorme; ning ortograafilised ebaregulaarsused, mis ilmnevad kirjapildis.

Näiteid võib leida paljudest keeltest. Inglise keeles on näiteks go – went, buy – bought, mouse – mice ja child – children. Need näited illustreerivad, kuidas vormid võivad erineda üldisest reeglist ning kuidas ajaloolised muutused ning analoogia võivad erandlike vormide teket soodustada.

Ebaregulaarsuste uurimine on keeleteaduse oluline osa. Uurimisel käsitletakse nende päritolu ajaloolise keelega, analoogia mõjusid ja sageduse rolli. Keelekasutus ja sõnastikud dokumenteerivad ebaregulaarsuseid ning neid arvestatakse keeleõppes, keeletöötluses ja ajaloolises keeleteaduses.