Ebamääravust

Ebamääravust ehk ebamääravus on mõiste, mis kirjeldab olukorda või omadust, kus piirid, kriteeriumid või tulemused ei ole selgelt määratletud. See tähendab, et tähendus, rakendus või tõeväärtus on määratlemisel ebakindel või kontekstispetsiifiline, mis võib põhjustada tõlgenduste mitmekesisust.

Keele ja semantika valdkonnas ilmneb ebamääravus sõnade ja määratuste piiratuses: kontekst, kultuuriline taust või vaadeldav kogus võivad anda erinevaid tähendusi. Näiteks sõnad nagu „palju“, „enam-vähem“ või „kõigi“ piiratud rakenduse tõttu võivad nende täpne tõlgendus sõltuda kontekstist ja kinnistest piiridest.

Filosoofia ja loogika käsitletakse ebamääravust kui vastuste või tõeväärtuste ebakindlust. Seda võrreldakse vagueness’iga (piiride ebamäärasus) ja indeterminatsiooniga (maailma piiratud määratletus). Erinevad lahendused hõlmavad mitme väärtusega loogikaid ja fuzzy loogikat ning teooriaid, mis käsitlevad tõeväärtusvahemikke või tõeväärtuste puudumist.

Teaduslikus ja tehnilises kontekstis viitab ebamääravus sageli mõõtmise ebakindlusele: andmed esitatakse usaldusvahemikena või standardveadena ning mudelid teevad prognoose eeldustega, mis võivad olla piiratud.

Kokkuvõte: ebamääravus on laialdane mõiste ning selle sisu ja kasutusviisid sõltuvad valdkonnast; see rõhutab, et täpse ja ühemõttelise definitsiooni puudumine on tavaline.