Dilutsioon

Dilutsioon, eesti keeles lahjendamine, on protsess, mille käigus lahuse kontsentratsioon vähendatakse lisades lahust. Dilutsiooni eesmärk võib olla soovitud kontsentratsiooni saavutamine, konkreetse mahu koostamine või analüüside ja manustamiste täpne ettevalmistus. Dilutsioone kasutatakse sageli laboratooriumides, meditsiinis ja tööstuses.

Peamised mõisted on kontsentratsioon ja maht. Kontsentratsioon C kirjeldab lahuse lahustunud ainete hulka ühikus mahust, näiteks mol/L molaarne kontsentratsioon. Dilutsiooni puhul on uus kontsentratsioon C2 ja uus maht V2, samas kui esialgne väärtus on C1 ja V1. Kontsentratsioonide ja mahtude vahel kehtib võrrand C1V1 = C2V2.

Kõige levinum meetod on volumetriline dilutsioon, mis põhineb samal võrrandil. Teine levinud lähenemine on seriaalne ehk järjestikune dilutsioon, kus lahust lisatakse samm-sammult, et saavutada järjest väiksemaid kontsentratsioone. Oluline on hoiduda temperatuuri ja mahu muutustest, mis võivad kontsentratsiooni otseselt mõjutada. Tavaliselt kasutatakse puhastus- ja laborilahustes puhtaid lahuseid ja täpseid pipeteid, et tagada korratavus.

Rakendused hõlmavad standardsete lahuste koostamist, kalibreerimiskõverate loomist, analüüside ettevalmistamist ja ravimite doseerimisprotsesse. Dilutsiooni käigus säilib lahuse kogu lahustuva aine arv ning muutub peamiselt lahustuva aine protsentuaalne osakaal lahuses.

Praktilised kaalutlused hõlmavad täpset mahu mõõtmist, märgistamist ja korduvust, et vältida vigu. Dilutsiooni täpsus sõltub kasutatavate instrumentide kvaliteedist ja järgitud protokollidest.