Deflatsioon

Deflatsioon on hindade üldise taseme langus ajas. See tähendab, et inflatsiooni määr on negatiivne. Deflatsioon võib suurendada raha ostukõlblikkust, kuid sellel on majandusele riskid, kuna tarbijad ja ettevõtted võivad kulutusi ja investeeringuid edasi lükata oodates hindade edasist langust.

Põhjused hõlmavad nõudluse vähenemist majanduses, tootmise ja tehnoloogia arengust tingitud hinnalangust ning globaalsete kaupade hindade langust. Samuti võivad rahapoliitilised tingimused kaasa tuua hinnataseme languse, kui raha pakkumine ei suurenda nõudlust sama tempos.

Mõjud võivad hõlmata suuremat reaalkohustust laenudel, kui sissetulekud ei kasva samal ajal, ning tarbimise ja investeeringute vähenemist. Töökohtade loomine võib aeglustuda ning pikas perspektiivis on risk deflatsioonilisest spiraalist, kus hindade ja palkade langus vähendab nõudlust veelgi.

Mõõtmine: hindade taset jälgitakse peamiselt tarbijahinnaindeksi (THI) ja GDP deflatori abil. Deflatsiooni eristatakse disinflatsioonist, mille puhul hinnakasv aeglustub, kuid jääb positiivseks; deflatsioon tähendab hindade üldist langust.

Ajalugu ja vastused: suur deflatsioon on esinenud Ameerika Ühendriikides 1930. aastate Great Depressioni ajal ning Jaapanis 1990ndatel–2000ndatel; mõnel ajal on deflatsiooniline risk kajastunud ka Euroopas. Põhivastused hõlmavad rahapoliitilist stimulatsiooni (madalad intressimäärad, kvantitatiivne leevendamine) ning fiskaalseid ja struktuurseid meetmeid, mis ergutavad nõudlust ja stabiliseerivad hindade taset.