Biokütuste

Biokütused on kütused, mis on valmistatud biomassist ehk orgaanilisest materjalist ning mida kasutatakse fossiilkütuste asendamiseks transportis ja energias alal. Need võivad olla vedelad, gaasilised või tahked ning hõlmavad nii traditsioonilisi kui ka arenevaid tehnoloogiaid.

Vedelsed biokütused hõlmavad peamiselt biodieselit ja bioetanooli. Biodiesel, mida tehakse taimeõlide või loomsete rasvade transesterimise teel, kasutatakse diislikütusena ning seda saab segada tavapärase diislikütusega. Bioetanool saadakse suhkrutest või tärklisest pärmi abil ning seda kasutatakse bensiinina segudes, näiteks E10 või suuremate segude puhul E85.

Gaasilised biokütused on peamiselt biogaas, mis tekib orgaaniliste ainete lagunemisel anaerobsetes tingimustes ning koosneb peamiselt metaanist. Biogaasi saab kasutada soojus- ja elektrienergia tootmisel ning puhastatult ka transportkütusena biomethaneina.

Tahked biokütused hõlmavad puidujäätmeid ja puidupõhiseid pelletsid ning neid kasutatakse peamiselt kodu- ja tööstuslikuks kütmiseks või elektrienergia tootmiseks.

Jätkusuutlikkus ja regulatsioonid määravad biokütuste mõju. Emissioonid sõltuvad toorainest ja tootmismeetodist ning elutsükli jooksul võib mõju olla kas neutraalne või mõnevõrra kõrgem, kui tekivad maa- või toorainehaarded. Euroopa Liit kehtestab jätkusuutlikkuse kriteeriumid ja sertifikaadid biokütuste kasutusele ning see areng sõltub tehnoloogilisest edasiminekusest, toorainekindlusest ja majanduslikest tingimustest. Biokütuste roll energiasüsteemides on kasvanud, pakkudes alternatiivi fossiilsetele kütustele ning aidates vähendada sõltuvust naftast; samas esinevad väljakutsed, nagu inimeste toorainekasutuse mõju ja küsitav majanduslik tasuvus.