Autotransplantatsioon

Autotransplantatsioon, ehk autoloogne siirdamine, on meditsiiniline protseduur, mille käigus võetakse kuded või rakud ühest kohast patsiendi kehast ja implanteeritakse tagasi samasse isikusse teise kohas. Põhivõte on sama isiku kudede kasutamine, seetõttu puudub või on minimaalne graft-versus-host disease’i (GVHD) risk, mis on tavaline doonorist pärit siirdamisel.

Najülemad tüübid ja rakendused

Autograft ehk autotransplantatsioon hõlmab erinevaid kudede vorme. Kulu­da võib naha, nahakihtide, luu, kõhre või juuksekarvade (implantaatsioon teise nahapiirkonda või juukse folliikulite transplantatsioon) siirdamist. Meditsiinilises kontekstis on oluline näide autoloogne luuüdi või tüvirakkude siirdamine (ASCT), mida kasutatakse mõnede hematoloogiliste kasvajate, näiteks multipli myeloomi ja lümfoomide ravis pärast kõrgeannuste keemiaravi. Hammaste autotransplantatsioon on kaardselt kasutatav ortodontiline ja rekonstrueeriv meetod.

Protseduuride üldine skeem

Protseduur koosneb tavaliselt kolmest etapist: kudede või rakkude kogumine patsiendilt ja nende säilitamine, seejärel sobiva ettevalmistuse järel siirdamine patsiendi teise piirkonda, ning järgnevad taastumis- ja rehabilitatsioonimenetlused. Autoloogset rakukomplekti võib säilitada külmutatult kuni vajaduse tekkimiseni. Sinu tüvirakud võivad olla jäigalt reserveeritud enne ravi, seejärel infundeeritakse need patsiendi vereringesse.

Eelised ja piirangud

Autotransplantatsioon pakub paremat immunoloogilist ühilduvust ja vähendab GVHD-i riski võrreldes doonorilt saadud siirdamisega. Piirangud hõlmavad sobivuse kinnitamist, kudede ja rakkude kättesaadavust ning riske operatsioonis järgneva infektsiooni või tüsistuste osas. Protseduurid on keerukad ning vajavad tihedat meditsiini- ja patoloogilist jälgimist.