Atribatiivne

Atribatiivne (attributive) on grammatiline mõiste, mis viitab omadussõnast või teisest nimikomponendist koosnevale omadusekonstruktsioonile, mis modifieerib nime otseselt ja moodustab nimfraasi. Atribatiivne seondu basta kõnepruugiga, kus omadussõna või muu nimetav määrus kirjeldab nimetava sõna toasolu ja esineb tavaliselt enne nime.

Esti keeles on atribuatiivne positsioon levinud ja oluline meetod kirjeldamaks omadusi. Atribatiivsed omadussõnad langevad nimega kokku arvus ja käändes ning neid kasutatakse tavaliselt enne nimisõna: ilus maja, suur koer. Siin "ilus" ja "suur" on atribatiivsed omadussõnad, mis ei vaja eraldi ühendavat verbi, vaid moodustavad koos nimega nimetäie.

Atribatiivse ja predikatiivse kasutuse vahe on järgmine: atribuatiivne kirjeldab nime otse nimfraasis, puudub linking verb ja omadussõna on osa nime sünteesist; predikatiivne kasutus ilmneb lausepredikaadis, kus omadussõna kirjeldab subjekti pärast ühendusverbi, näiteks "Maja on ilus." Selles on omadussõna predikatiivne ning ei ole osa nimfraasist.

Näited: "ilus maja" (atributiivne kasutus) vs "Maja on ilus" (predikatiivne kasutus). "Vana raamatud" ning "Raamatud on vanad" illustreerivad samu rolle erinevates vormides.

Atribatiivne mõiste aitab kirjeldada, kuidas omadussõnad ja muud määrid liituvad nimega ning kuidas need mõjuvad lause struktuurile, eriti nimfraaside moodustamisel ja lause tähenduse täpsustamisel. See on keskne kontseptsioon kõnes ja kirjanduses, kus täpset kirjeldust on tarvis.