Asünkroonloogika

Asünkroonloogika, ka mitte-sünkroonne loogika või kellasignaali-vaba loogika, on digitaalsüsteemide projekteerimise lähenemisviis, mis ei sõltu globaalsest kellasignaalist. Sünkroonloogikas kasutavad kõik süsteemi komponendid ühist kellasignaali, et sünkroniseerida oma tegevust. Asünkroonloogikas edastatakse teave ja kontroll olekud komponentide vahel signaalide abil, mis näitavad tegevuse lõpetamist või uue tegevuse algust. Seda nimetatakse sageli "käepigistusmehhanismiks" (handshaking).

Selline lähenemisviis pakub mitmeid eeliseid. Esiteks võib see vähendada energiatarbimist, kuna kellasignaali levitamise ja sünkroonimise energiakulu puudub. Teiseks võib asünkroonloogika olla kiirem, kuna see ei ole piiratud kellasignaali sagedusega ja võib teatud operatsioone potentsiaalselt kiiremini täita. Kolmandaks on asünkroonsed süsteemid sageli paremini kohandatavad erinevate töökiiruste ja keskkonnatingimustega (näiteks temperatuurimuutused).

Siiski on asünkroonloogikal ka oma väljakutsed. Disainiprotsess võib olla keerulisem ja vähem tööriistatoega kui sünkroonloogika puhul. Samuti võib olla raskem analüüsida ja simuleerida ning tõrkeotsing võib olla keerulisem. Asünkroonloogika leiab rakendust teatud spetsiifilistes valdkondades, kus selle eelised kaaluvad üles disaini keerukuse, näiteks kiiretes andmekogumissüsteemides, energiatõhusates mobiilseadmetes või töökindluse nõudlikes süsteemides.