Arenguvõime

Arenguvõime tähendab suutlikkust arendada omandatud oskusi ja teadmisi ning realiseerida potentsiaali arenguteel. Eesti kontekstis kasutatakse terminit sageli lapse ja noore arengu kirjeldamiseks ning see hõlmab nii bioloogilist potentsiaali kui ka keskkonnategurite mõju.

Arenguvõime hõlmab erinevaid arenguväljundeid: kognitiivne (mõtlemine, probleemide lahendamine), keeleline ja kommunikatiivne, motorika, sotsiaal-emotsionaalne areng ning iseregulatsioon ja kohanemisvõime. Need valdkonnad arenevad koos ning mõjutavad üksteist ja üldist toimetulekut.

Arenguvõime on dünaamiline ja selle kujunemist mõjutavad nii geneetika kui ka keskkond. Toetav perekondlik ja haridusalane keskkond, varane sekkumine, tervislik toitumine ning head tervishoiu- ja kasvutingimused suurendavad arenguvõimet ning aitavad realiseerida potentsiaali. Vastupidised tingimused, stress, alatoitumus või piiratud ligipääs kvaliteetsele haridusele võivad realiseeritud arengut piirata.

Arenguvõime hindamine toimub varajases eas sageli skriinimise ja arenguhindamiste abil. Eesmärk on tuvastada tugevused ja võimalikud viivitused ning suunata varajasi sekkumisi ja tuge. Oluline on mõista, et arenguvõime ei ole fikseeritud ning õigeaegne abi ja stimuleeriv keskkond võivad oluliselt potentsiaali realiseerida.

Seoses laiemas kontekstis on arenguvõime oluline näitaja inimeste võimalustest koolis ja tööl toime tulla ning head elujärje saavutada. Seda kasutatakse hariduses, tervishoius ja sotsiaalpraksises, et mõista ja edendada noorte ning kogukondade arengut.