Antipsühhootikumeid

Antipsühhootikumeid, tuntud ka kui neuroleptikume, on ravimite rühm, mida kasutatakse peamiselt psühhootiliste häirete, nagu skisofreenia, bipolaarse häire maniakaalsete episoodide ja teatud tüüpi depressiooni või maania tagajärjel tekkinud psühhoosi, raviks. Need ravimid aitavad kontrollida psühhootilisi sümptomeid, sealhulgas hallutsinatsioone, deliiriume, mõttehäireid ja organisatsioonipuudust.

Antipsühhootikumeid jaotatakse kahte peamisse kategooriasse: esimese generatsiooni (tüüpilised) ja teise generatsiooni (atüüpilised) antipsühhootikumid. Esimese generatsiooni ravimid töötati välja varem ja need mõjutavad peamiselt dopamiini retseptoreid ajus. Teise generatsiooni ravimid on uuemad ja mõjutavad lisaks dopamiini ka teisi neurotransmittereid, nagu serotoniin. Üldiselt peetakse teise generatsiooni antipsühhootikumeid sageli vähem tõenäoliselt tekitavat liikumishäireid, kuid neil võib olla teistsuguseid kõrvaltoimeid.

Ravimite toime saavutatakse neurotransmitterite tasakaalu reguleerimisega ajus, eriti dopamiini taseme vähendamisega, mis on psühhootiliste sümptomite tekkimisel sageli liiga kõrge. Antipsühhootikumeid võib manustada suu kaudu tableti või vedeliku kujul või süstena. Ravi antipsühhootikumidega on sageli pikaajaline ja selle eesmärk on sümptomite leevendamine, funktsionaalse võimekuse taastamine ja haiguse ägenemiste ennetamine.

Kõrvaltoimed võivad varieeruda sõltuvalt ravimist, kuid võivad hõlmata unisust, kaalutõusu, kuivust suus, kõhukinnisust ja mõnel juhul ka liikumishäireid (ekstrapüramidaalsed sümptomid) või ainevahetushäireid. Ravi ajal on oluline regulaarne meditsiiniline järelvalve.