Analoogvõimendajate

Analoogvõimendajad, tuntud ka kui analoogvõimendussüsteemid, on elektroonikaseadmed, mis suurendavad analoogsignaali amplituudi või võimsust. Need on eraldatavad digitaalvõimenditest, kuna töötlevad signaali selle algsel, pideval kujul, mitte diskreetsete digitaalväärtustena. Analoogvõimendajad on paljude heliseadmete, raadiosüsteemide ja meditsiiniseadmete põhikomponentideks. Nende tööpõhimõte põhineb tavaliselt transistori või elektronlambi kasutamisel signaali võimendamiseks.

Peamised analoogvõimendajate tüübid hõlmavad signaalivõimendeid, mis on mõeldud nõrkade signaalide suurendamiseks, nagu näiteks mikrofonist või sensorist tulevad signaalid, ja võimsusvõimendeid, mis on loodud suuremate koormuste, näiteks kõlarite või antennide juhtimiseks. Operatiivvõimendid (op-amp'id) on mitmekülgsed analoogvõimendajate integreeritud vooluringid, mida saab konfigureerida paljudeks erinevateks rakendusteks, sealhulgas võimendamiseks, filtreerimiseks ja võrdlemiseks.

Analoogvõimendajate projekteerimisel on olulised tegurid nagu võimendusaste, ribalaius, moonutus ja müratase. Kõrge võimendusega võimendid suudavad isegi väga nõrki signaale oluliselt suurendada. Ribalaius määrab võimendi võime töödelda signaale erinevatel sagedustel. Moonutus tekib, kui võimendaja ei suuda signaali lineaarselt võimendada, mis võib muuta signaali kuju ja kvaliteeti. Müratase on võimendi enda tekitatud soovimatu signaal, mis võib mõjutada signaali puhtust.

Analoogvõimendajaid kasutatakse laialdaselt audioaparatuuris, nagu näiteks kodukino-vastuvõtjad ja stuudio monitorid, kus need vastutavad heli kvaliteetse taasesituse eest. Samuti on nad kriitilise tähtsusega raadiosides, kus nad võimendavad vastuvõetud signaale ja edastatavaid signaale. Meditsiinivaldkonnas kasutatakse analoogvõimendeid patsientide füsioloogiliste signaalide, näiteks EKG või EEG, võimendamiseks.