raadiosüsteemide

Raadiosüsteemid on kommunikatsioonisüsteemide grupp, mis võimaldab teabe edastamist elektromagnetiliste lainete kaudu. Need koosnevad saatjast, vastuvõtjast, antennidest ja sidekanalist ning võivad edastada heli, andmeid või videot. Teave teisendatakse signaaliks modulatsiooni abil ja levib õhus või muul levikanalil.

Peamised komponendid on saatja, modulatsioonisüsteem, võimendi ja antenn ning vastuvõtja, demodulaator ja töötlusseadmed. Saatja genereerib signaali, mida modulatsioon muudab ja võimendab; antenn kiirgab selle välja. Vastuvõtja kogub signaali antenniga, demodulaator eraldab teabe ning töötlusseadmed teevad selle kasutajale arusaadavaks.

Modulatsioon ja multipleerimine: Amplituudi-, sagedus- ja faasimodulatsioon muudavad kandjasignaali teabega. Digitaalses raadiosides kasutatakse sageli QAM, PSK ja OFDM. Mitmekordistamiseks rakendatakse TDMA, FDMA ja CDMA, mis võimaldavad kasutajate eristamist ning spektri jagamist.

Raadiosüsteeme kasutatakse laialdaselt raadiojaamades, mobiilsidevõrkudes, satelliitsidemes, radarisüsteemides ja navigatsioonis. Need moodustavad nii laia ulatusega massisarendusi kui ka tsentraliseeritud punkt‑punkt sidet.

Sagedus ja standardid: Sagedusvahemikud ning tehnilised standardid on reguleeritud riiklikult ja rahvusvaheliselt (näiteks ITU). Levik liigub LF, MF, HF, VHF, UHF, SHF ja EHF raames. Näidetena: FM‑raadio 87,5–108 MHz; AM‑raadio 535–1705 kHz; mobiilside 600–3500 MHz; Wi‑Fi 2,4–5 GHz. Digitaalne raadioside võimaldab suuremat efektiivsust ja vastupidavust, kuid nõuab keerukamat planeerimist ja haldamist interferentside vältimiseks.