Analoogmodulatsioonis

Analoogmodulatsioon on side- ja signaalitehnika, kus infot esitatakse pideva (analoo beetsignaali) kujul, muutes ühe või mitu omadust – näiteks amplituudi, sagedust või faasi – sidekanalile. Informatsioon kantakse edasi jätkuva ajaga muutuvate signaalide abil ning analoogmodulatsioonile iseloomulik on see, et moduleeritav signaal ja carrier on pidevalt ehitatud samaaegselt ning info ei logita digitaalset järjekorda.

Peamised modulatsiooniliigid on amplituudmodulatsioon (AM), sagedusmodulatsioon (FM) ja faasmodulatsioon (PM). Amplituudmodulatsioonis muudetakse carrieri amplituudi modulatsiooni signaali alusel, mille tulemuseks on sidebandide komplekt ja püsiv carrier. Sagedusmodulatsioonis (FM) muutub carrieri sagedus modulatsiooni signaali järgi; faasmodulatsioonis (PM) muutub carrieri faas vastavalt modulatsioonisignaalile. Nendel meetoditel on erinevad omadused: AM on lihtne ja odav, kuid suhtleb sageduslikku müra ja koormust ning on tundlikam kui FM; FM pakub tavaliselt paremat müra- ja helikvaliteeti ning on sagedusstabiilsem; PM on tihti sarnane FM-iga ning kasutusel erinevates digitaalsetes ja kuulmislahendustes.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad laia spektriga raadioside (AM ja FM raadiojaamad), televisioonitoimimin ja mõningaid analoogseid sidekanaleid. Tänapäeval on võrreldes digitaalse modulatsiooniga analoogmodulatsioonide kasutus piiratult ja neid asendatakse sageli digitaalse modulatsiooniga, kuid mõned analoogseadmed ja -kanalid kasutavad endiselt AM-, FM- või PM-signaale. Analoogmodulatsioonide mõiste hõlmab seega signaali pidevat muutmist vastavalt modulatsiooniliigile, mis määrab sidekanali omadused ja vastuvõtu kvaliteedi.