modulatsiooniliigile

Modulatsiooniliigid on meetodid infot kodeerida kandja laine omadustesse, et see saaks edastada sidekanali kaudu. Infot saab muuta kandja amplituudi, sagedust või faasi ning sel viisil kontrollida ribalaiust ja vastupidavust mürale. Modulatsioon võib olla analoog- või digitaalmodulatsioon ning sageli kaasneb sellega ka täiendav kodeerimine ja demodulatsioon.

Analoogmodulatsioon hõlmab kandja omaduste otsest muutmist signaalis: amplituudimuutused (AM), sagedusmuutused (FM) ja faasimuutused (PM). AM muudad kandja amplituudi vastavalt signaalile, FM muudab kandja sagedust ning PM muudab kandja faasi. Nende meetodite eripäraks on lihtsus ja käivitamine ning erinevad sobivuse kanali omadustele.

Digitaalne modulatsioon kasutab diskreetseid tähiseid ning hõlmab tavaliselt järgmisi gruppe: amplituudimuutuse alusel (ASK), sagedusmuutuse alusel (FSK) ja faasimuutuse alusel (PSK). Sageli kasutatakse ka QAM-konstellatsiooni (quadrature amplitude modulation), mis ühendab amplituudi ja faasi muutmise. Populaarsed alamvormid on BPSK, QPSK ning suuremad konstellatsioonid nagu 8-PSK, 16-QAM, 64-QAM. Digitaalne modulatsioon võimaldab suuremat andmeedastuskiirust ja efektiivsemat ribalaiust, kuid nõuab sageli keerukamat demodulatsiooni ja paremat signaali kvaliteeti.

Valik modulatsiooniliigi vahel sõltub kanali omadustest, nagu ribalaiusnõue, signaali-müra suhe (SNR), võimsus, seadmete ühilduvus ja soovitud vastupidavus häiretele. Üldiselt suurendavad kõrgemad konstellatsioonid andmeside kiirust, kuid nõuavad paremat kanali kvaliteeti.

Modulatsiooniliike kasutatakse laialdaselt telekommunikatsioonis, raadio- ja televisioonis, mobiilside, Wi-Fi ning satelliitsidemates. Kaasaegsetes süsteemides kombineeritakse sageli mitmesuguseid tehnikaid, näiteks OFDM, mis kasutab mitut paralleelset allkanalit koos erinevate konstellatsioonidega.