Akrüülid

Akrüülid on akrüülhappe või selle esteritega seotud orgaanilised ühendid. Kõige tavalisemad on akrülaadid ja metakrülaadid. Need monomeerid võivad polümeriseeruda, moodustades polüakrüülaate ja polümetakrüülaate, mis on oluline resiinide, sideainete ja plastide klass.

Süntees ja polümerisatsioon: Monomeerid sünteesitakse esterifitseerides akrüülhappe või metakrüülhappe alkohoolsete ühenditega (nt metanol, etanol). Polümerisatsioon on peamiselt lisandpolümerisatsioon (radikaalne), mida tehakse sageli emulsoonsel või lahusel oleval kujul. Polümeeride omadusi saab juhtida külggruppide ja ristlõikestuse abil.

Omadused: Akrüülid on tavaliselt läbipaistvad ja heade ilmastikukindlate omadustega ning neil on tugev seondumine erinevate pindadega. Tg (kõrgus muutub sõltuvalt külggrupist) ning kristalliseerumist mõjutavad külgmised hulgad. Koos ristlõikajatega võivad neist saada vastupidavad ja kõvad katteained või plastid.

Rakendused: Kasutatakse maali- ja katteainetes ning sideainetes, kuna nad moodustavad vastupidavaid kiud- ja pigmendidresiinide baasstruktuure. Plastmaterjalidena on tuntud akrüülklaas (polümetakrülaat). Hambaravis kasutatakse akrüül- ja metakrülaadilisi resiine ning kontaktläätsed põhinevad akrülaadi/hüdrogeeli polümeeridel.

Ohutus ja keskkond: Monomeerid võivad olla ärritavad ja sensibiliseerivad ning töötlemisel tuleb järgida kohalikke ohutusnõudeid ning tagada korralik ventilatsioon. Jäätmete ja pestitsiidide kõrvaldamine peab toimuma vastavalt keskkonnanõuetele.

Ajalugu: Akrüülide tööstuslikut kasutuselevõtt ja arendamine sai hoogu 20. sajandi esimesel poolel, mil arendati näiteks akrüülklaasi (polümetakrülaat) ja laialdaseid resiin- ja plastmaterjale. Täna on akrüülid laialdaselt kasutatavad nii tööstuses kui tarbepakendustes.