Akreditatsioonide

Akreditatsioonide ehk akrediteeringu mõistetakse ametliku tunnustusena, mille annab sõltumatu akrediteerimisasutus või rahvusvaheline organ. See tunnustus kinnitab, et antud organisatsioon, programm, toode või protsess vastab kindlale kvaliteedi- või pädevusstandardile, mis on kavandatud näitama vastavust ning oskuste taset. Akrediteering võib anda usaldusväärsuse, julgustada kvaliteedijuhtimist ning parandada rahvusvahelist koostööd.

Valdkonnad: Akreditatsioonid esinevad peamiselt hariduses, laboratooriumides ja testimises, sertifitseerimisteenuste pakkuvates organisatsioonides ning tervishoiu, inspektsiooni ja kutsealaste teenuste valdkonnas. Haridusliku akrediteerimise eesmärk on hinnata õppekava, õpetajate kvalifikatsiooni ja õppeprotsessi. Laboratooriumide ja inspektsioonide akrediteerimine keskendub pädevusele, metoodikatele ja kvaliteedijuhtimise süsteemidele.

Protsess: Akrediteerimisprotsess algab sageli enesehindamise või enesehindamiskava koostamisega, järgneb välisekspertide hinnang koos dokumentide ülevaatuse ja vajaduse korral kohapealse hindamisega. Põhjalik otsus tehakse hindamistulemuste põhjal ning see kinnitab kriteeriumide täitmist. Pidev järelevalve tagab, et standardid püsivad täidetud.

Standards: Akrediteerimise aluseks on rahvusvahelised standardid ja juhised, näiteks ISO/IEC 17011 tõendite antavate asutuste jaoks; laborite jaoks ISO/IEC 17025; meditsiinilaborite jaoks ISO 15189; ekspertiisi või kontrollorganite jaoks ISO/IEC 17020. Riiklikud raamistikud võivad nõuda lisaks täitmist kohalike seadusandlike nõuetega.

Eelised ja väljakutsed: Akrediteering suurendab organisatsiooni usaldusväärsust, parandab kvaliteetjuhtimist ning võib avada rahvusvahelist turgu. Samas kaasnevad märkimisväärsed kulud ja ajakulu ning vajadus pideva jälgimise ja järelevalvega.