Agglutinatiivsete

Agglutinatiivsete keelte mõiste viitab morfoloogilisele tüübile, kus sõnad moodustuvad lisanduvate morfeemide ehk affixide järjekorraga juurele. Igale morfeemile on tavaliselt konkreetne tähendus, näiteks omastus, arv, käänetus või suhteline aeg, ning need morfeemid lisatakse järjestikku. Tulemuseks on sõnad, milles tähendus on suurde osas selgelt eristatav morfeemide lõimumisel, mitte muutuste komplekssel ühendamisel.

Sellise keele morfoloogia on tihti visuaalselt jaotatav: üks affiks esindab üks grammatilist kategooriat ja neid võib olla järjestuses mitu. See võimaldab sõnade lõppwatchi eraldi analüüsida ning tähendused saavad sageli olla lihtsasti jälgitavad. Kõrvutatud fusional keeled võivad aga ühe affiksi kaudu väljendada mitu grammatikalist kategooriat, mis teeb morfeemide eristamise keerulisemaks; agglutinatiivsetes keeltes püsivad morfeemid tavaliselt iseseisvad.

Keelte näited, mille klassifikatsioon hõlmab agglutinatiivsust, hõlmavad Türgi, Soome ja Ungari keelt, samuti Basque’i ja paljusid Bantu keeli (nagu Swahili). Eesti keel näitab samuti agglutinatiivseid omadusi osa grammatilistest vormidest, kuigi selles on segatüüpi omadusi. Akadeemilises kirjanduses käsitletakse sageli agglutinatiivset ja fusionali kui morfoloogilise tüpoloogia peamisi kategooriaid, ning paljud keeled näitavad segakäitumist eri afikside võimest väljendada erinevaid kategooriaid.

Kasutus ja uurimine: agglutinatiivseid omadusi kasutavad keeled on olulised keeleõppe, morpholoogilise automaatse töötlemise ja keeletöötluse kontekstides, kuna morfeemide kontuurid ja liitumised selgelt juhivad vormide genereerimist.