agglutinatiivseid

Agglutinatiivsed keeled on morfoloogilise tüpoloogia liik, kus sõnad moodustuvad tüvele lisatud eraldiseisvate morfeemide ahelana. Iga morfeem kannab tavaliselt ühte kindlat grammatika tähendust, näiteks käänet, aega või arvu, ning morfeemide piirid on selgelt eristatavad. Selline ülesehitus võimaldab moodustada pikkade ja keerukate vormide jadasid, kus iga lisamorfem lisab täiendava semantilise nüansi.

Lisamorfemid lisatakse tüvele järjestikku, enamasti sufiksidena. Iga lisamorfem esindab ühte grammatilist kategooriat; järjestus on tavaliselt ettenähtav, kuid pole nii jäik kui fusional keeltes. Infleksioonide, aja ja arvu märgid esitatakse eraldi morfeemidena; derivatsioonilised vormid lisatakse ning need võivad muuta sõna tähendust või sõnaliiki.

Agglutinatiivseid keeli on klassikalisteks näideteks Türgi keel (Türkçe), Soome keel (Suomi), Eesti keel ja Ungari keel (Magyar). Basque, Korea ja Jaapani keeled on samuti sageli kirjeldatud kui agglutinatiivsed. Selline morfoloogiline lähenemine võimaldab tihti luua pikkasid ja keerukaid sõnu ühe tüve ümber tihedalt lisanduvate affixidega, kus iga lisamorfem täidab eraldi funktsiooni.

Oluline on märkida, et agglutinatsioon on spektriline nähtus. Paljud keeled näitavad seguomadusi: osa grammatikast võib olla fusional, osa aga agglutinatiivne; seetõttu ei ole klassifikatsioon absoluutne. Keeled võivad koosneda rohkem või vähem ladusast liitumisest ning morfoloogilised omadused võivad ajas muutuda.