üleujutuskartograafiat

Üleujutuskartograafia on kartograafia valdkond või GIS-i meetodite kogum, mis tegeleb üleujutuste ruumilise ulatuse, sügavuse ja sageduse kujutamisega. See hõlmab üleujutusohukaartide ja -riskikaartide koostamist, et näidata, kui suur on kokkupuude inimestega, varadega ja kriitilise infrastruktuuriga. Eesmärk on pakkuda ruumilist teavet planeerimise, riskijuhtimise ja kriisihaldamise jaoks ning aidata suurendada vastupanuvõimet.

Põhialused on hüdroloogilised ja meteoroloogilised mudelid, digitaalsed kõrgusmustrid (DEM-id), veetaseme prognoosid, satelliit- ja aerofotod ning GIS-töötlus. Kasutatakse nii deterministlikke kui ka probabilistlikke lähenemisi, et kujutada erinevaid üleujutuse stsenaariume ja tagastusperioode (nt 10-, 50-, 100-aastased üleujutused). Toodetud kaardid näitavad ohukaarte ulatust ja sügavust ning riskikaardid lisavad elanike ja varade kokkupuute teabe.

Rakendused hõlmavad linnade ja maakondade planeerimist, evakuatsiooniplaanide koostamist, kriitilise infrastruktuuri kaitset ning kinnisvarariskide hindamist. Euroopa Liidu üleujutuste direktiivist (2007/60/EÜ) ning riiklike ja kohalike regulatsioonidest lähtuvad raamistid suunavad tööd.

Väljakutsed hõlmavad andmete kvaliteeti ja ajas muutuvate riskide hindamist, mudelite ebakindlust ning piiriüleste üleujutuste kaartide koostamise keerukust.