õigusrikkumisega

Õigusrikkumisega on väljend, mida kasutatakse kirjeldamaks tegusid või tegevusetust, mis rikuvad kellegi seaduslikke õigusi. Põhijooneks on õiguste rikkumine, mis võib puudutada tsiviil- või lepingulisi õigusi, omandit ning isikuõigusi, sealhulgas intellektuaalse omandi, privaatsuse ja mainekaitse õigusi. Mõiste hõlmab nii varalisi kui mittevaralisi õiguseid, sõltuvalt õigusvaldkonnast ja konkreetsetest kahjujuhtudest.

Õigusrikkumise aluseid võib leida erinevates valdkondades, näiteks intellektuaalne omand (autorikaitse, kaubamärgi- ja patendikaitse), isikuandmete kaitse, privaatsus, era- ja ärisaladuste kaitse, samuti lepingulised õigused ja isiku maine kaitsevõimalused. Võimalikud rikkumise vormid on nii siiras omandiõiguste kuritarvitamine kui ka teovõimetus, mis kahjustab õiguste teostamist või õiglase kasutamise reegleid.

Õiguslikud tagajärjed sõltuvad õiguskorrast ning rikkumise tõsidusest. Tavaliselt kaasneb õigusrikkumisega tsiviilnõuetele rahaline kahjutasu või hüvitamine, rikkumise lõpetamine ja vastuolu lõpetamiseks kohustuslike keeldude või sundtegevuste määramine. Mõnel juhul võib toimuda kriminaalvastutus, kui rikkumine on raskekujuline või tekitab süütegu. Tekkinud kahju saab hinnata kahjutasu või asendustegevuste kaudu.

Tõendamine ja kaitseseisud on olulised: hinnatakse, kas õigus oli olemas, kas see on rikutud ja milline kahju on tekkinud. Vastaspool võib esitada kaitsevehendid, nagu nõusolek, õiguspärane kasutus, litsents või õiguste erandid. Euroopa Liidu õiguse kontekstis võivad mõned õigusrikkumised kaasneda ka piiriülese kahju ja kaitsemeetmetega.