õigusrikkumised

Õigusrikkumine on üldmõiste, mis kirjeldab seaduste ja määruste vastu toimunud rikkumist. See hõlmab nii tegusid kui ka tegevusetust, mis rikuvad teiste inimeste õigusi, ohustavad ühiskondlikku korda või kahjustavad riigi õigussüsteemi norme. Õigusrikkumised võivad olla erineva raskusastmega ning käsitletakse eri õigusvaldkondades, sealhulgas kriminaalõiguses, haldusõiguses ja tsiviilõiguses.

Peamised jaotused on kriminaalkorras karistatavad rikkumised ehk kuriteod ja haldusõigusrikkumised. Kuriteod on tõsisemad ning nende eest vastutatakse kriminaalõiguses; neid uuritakse ja arutatakse kohtu ees. Halduseks ning haldusmenetluse alla kuuluvad rikkumised võivad viia rahatrahvi või muude halduslike sanktsioonideni ning neid käsitletakse tavaliselt haldusasutuste poolt.

Kuriteotegude tekkimiseks on tavaliselt vaja nelja koostisosa: tegu või tegevusetus; õigusvastasus ehk seadusevastane käitumine; süü – tahe või mõistlik hooletus; ning põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Mõne rikkumise puhul hinnatakse ka teguviisi objektiivset rikkumist või kavatsust.

Menetlus ja tagajärjed: õigusrikkumise ilmnemisel võib toimuda kriminaalmenetlus või haldusmenetlus. Kriminaalkorras võib kohus määrata karistuse, mis hõlmab korduvalt rahalist karistust või vangistust. Halduse rikkumiste korral rakendatakse rahatrahvi, hoiatusi või muid haldusmeetmeid. Tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded lahendatakse eraldi kohtulahendis.

Õigusrikkumised moodustavad osa õigussüsteemi toimimisest: need täpsustavad õiguste piire, kaitsevad ohvreid ning tagavad üldise korda ja õiguse põhiomadused.