Õiguspositivismi

Õiguspositivism on õigusteooria, mis väidab, et õiguse olemasolu ja sisu sõltuvad sotsiaalsetest faktidest, mitte selle moraalsest sisust. Positivistide kohaselt on õigus see, mida valitsev võim või ühiskond on kehtestanud, sõltumata sellest, kas see on õiglane või mitte. See eristab õigust moraalist ja loodusõigusest, mis seob õiguse kõrgemate printsiipide või loodusseadustega.

Peamised õiguspositivismi suunad hõlmavad imperatiivset õiguspositivismi, mida esindab John Austin, kes määratles õigust suveräänse käsku ja sellele järgneva karistuse kaudu. Teine oluline suund on normatiivne õiguspositivism, mida arendas Hans Kelsen, kes nägi õigust käskude hierarhias, mille tipus on hüpoteetiline "põhiseadusnorm". H.L.A. Hart pakkus välja lahenduse, mis ühendas esmased ja teisesed reeglid, kus teisesed reeglid (tunnustusreegel, muutmise reegel ja otsustamise reegel) annavad õigussüsteemile selgust ja stabiilsust.

Õiguspositivism rõhutab õiguse eristamist moraalist, mis võimaldab kriitiliselt hinnata kehtivat õigust selle moraalse sobivuse alusel, ilma et see peaks õiguslikku siduvust kaotama. See teooria on mõjutanud õiguslikku mõtlemist ja õigussüsteemide analüüsi kogu maailmas.