Õigusallikas

Õigusallikas ehk õiguse allikas on allikas, kust tulenevad õigusnormid ja millel on kohustuslik jõud. Õigusallikad võivad olla kirjalikud või mittekirjalikud ning nad moodustavad õigussüsteemi aluse ja toimivad kontrollina normide kehtivuse üle.

Peamised õigusallikad on:

Põhiseadus: riigi kõrgeim norm, millele alluvad kõik teised õigusnormid. Seadused ja muud normatiivsed aktid peavad olema kooskõlas põhiseadusega.

Seadused: Riigikogu poolt vastu võetud ja Riigi Teatajas avaldatud õigusaktid, mis reguleerivad erinevaid eluvaldkondi.

Valitsuse määrused ja muud administratiivaktid: täpsustavad seaduste rakendamist ning korraldavad avalikku haldust.

Rahvusvahelised lepingud: ratifitseeritud ja jõustunud kokkulepped, millest tulenevad kohustused ning õigusnormid; nende mõju sõltub lepingu sätetest ja Eesti õiguse ühtsest rakendusest.

Euroopa Liidu õigus: ELi õigus on kohustuslik Eesti õigusele ning liidu normide ülimuslikkus kehtib Eesti õigussüsteemis, kuskohal on vajadusel rahvusvahelise ja liidu õiguse ühist käsitlust.

Tavaõigus ja üldised õiguse printsiibid: pikaajalise praktikaga kujunenud normid ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted, mida võib kasutada õiguste tõlgendamisel.

Kohtupraktika: kohtulahendid ja õiguse rakenduse praktika annavad tõlgendust ning suunavad normide rakendamist, kuigi neid ei peeta alati primaarseteks allikateks.

Kasutamisel järgitakse hierarhiat: põhiseadus on kõrgem kui teised normid; rahvusvaheline ja liidu õigus võib mõnikord asendada või mõjutada riiklikku õigust ning mõnel juhul kujundab kohtupraktika tõlgendust. Kõik õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas.