Õhujagamine

Õhujagamine ehk õhuvahetus on ruumi siseruumide ja välisõhu vahel toimuva õhuvahetuse protsess, mille eesmärk on kontrollida õhu kvaliteeti, temperatuuri ja niiskust ning vähendada saasteaineid, lõhnu ja liigset CO2 taset. See hõlmab nii saasteainete ja niiskuse välja- kui ka värske välisõhu sissetoomist ning võib toimuda loomulikult (naturaalne ventilatsioon) või mehhaaniliselt (ventilatsioonisüsteemid, ventilaatorid) ning neid kombineerituna.

Peamised liigid ja mehhanismid üheskoos: naturaalne ventilatsioon tekib läbi avade, akende ja fri, ning mehhaaniline ventilatsioon kasutab toru- ja kanalisatsiooni ning reguleeritavaid ventiile. Disperseerivad lahendused võivad olla nii tagasihoidliku kui ka tugevama õhujaotusega: kinnised süsteemid ja difuusorid tagavad ühtlase õhu jaotuse ning vajaduse korral displacement- või mixing-ventilatsiooni.

Mõõtmine ja standardid: õhuvahetuskiirus ehk ACH (air changes per hour) näitab, kui kiiresti ruumi õhk vahetub korraga. Tüüpilised soovitused sõltuvad ruumi otstarbest; teatud keskkondades jälgitakse ka CO2 taset (ppm) ja muid saasteaineid. Hea sisekliima nõuab piisavat ventilatsiooni, kuid samaaegselt tuleb arvestada energiatõhusust ja termilist mugavust.

Tervise ja energiasüsteemid: korralik õhujagamine parandab siseõhu kvaliteeti, vähendab haiguslehti ja allergiaid ning piirab kahjulike gaaside koguseid. See võib suurendada energiatarbimist, kui see ei ole hooldatud või reguleeritud; seetõttu kasutatakse sageli nõudluspõhist (DCV) või disainipõhist ventilatsiooni koos sobiva kontrolliga.

Rakendused: kaasaegsed hooned kasutavad erinevaid lahendusi, sealhulgas displacement- ja mixing-ventilatsiooni, ning kombineerivad neid filtrite ja monitooringuga, et tagada tasakaalustatud õhuvahetus, hea kvaliteet ja energiasääst.