ülekandevõrkudeks

Ülekandevõrgud on kõrgepingevõrgud, mis ülekandvad elektrienergiat suurtes kogustes ja pika vahemaa lõikes tootjatelt tarbijatele või jaotusvõrkudesse. Nende peamine eesmärk on tagada elektrivarustuse usaldusväärsus ja piirata energiakadu ning voltaaži varieerumist koormuse ja piiride lõikes. Ülekandevõrgud moodustavad riigi või piirkonna keskse osa elektrienergia süsteemist, mis ühendab tootmise ja jaotamise ning võimaldab piiriülese energiaga kauplemise.

Ülekandevõrkudel on mitu põhikomponenti. Kõrgepinge võrgud koosnevad ülekande võiubadest, kõrgepinge õhu- või maavõrkudest ning suure võimsusega muunduritest ja jaotajates. Substationid ja trafojaamad valmistavad energiaga varustamise erineva pingetasandiga kasutusks ning kaitse- ja juhtimissüsteemid annavad süsteemi stabiilsuse ja turvalisuse. Füüsiline infrastruktuur täiendub kommunikatsioonivõrkude, kaugseire (SCADA, PMU-d) ja kontrollsüsteemidega, mis võimaldavad reaalajas jälgimist ja reageerimist.

Võrgu toimimist hallatakse Transmissioonisüsteemi Operaatorina (TSO), näiteks Eesti kontekstis Elering. Ülekandevõrkude planeerimine ja opereerimine hõlmavad koormuse prognoose, turvalisuse ja töökindluse nõuete järgimist (nt N-1 reegli rakendamine), piiridevahelist koostööd ning ajasuunalisi plaane, mis hõlmavad nii lühiajalist kui ka pikaajalist arengut. Tehnoloogiliselt kasututakse nii alternatiivseid ülekandeteid (HVDC) kui kõrgepinge vahelduvvoolu (AC) süsteeme, et tegeleda suurte distantside ja taastuvenergia kohta.

Regulatiivne raamistik hõlmab Euroopa Liidu energiapoliitikad, võrgu kodekseid ja hinnastamist, mis soodustab ülekandevõrkude integreerimist ning energiasüsteemi ühtset toimimist. Ülekandevõrgud erinevad jaotusvõrkudest oma kõrgema pingega, suurema võimsusega ja süsteemikaitse ning reguleerimise keskse rolli tõttu.