õitsemine

Õitsemine on taimede arengutsükkel, mille käigus vegetatiivne meristem muutub infloresentsmeristemiks ja tekivad õied. Õied on taime reproduktiivsed organid ning nende arendamine viib viljade ja seemnete moodustumiseni. Õitsemine on oluline paljunemise ja geneetilise mitmekesisuse tagamiseks ning see varieerub liikide kaupa.

Õitsemise regulatsioon hõlmab nii väliskeskkonna kui ka taime sisemiste signaalide vastuseid. Päevavalguse pikkus (fotoperiod) ja temperatuur mõjutavad õitsemist märkimisväärselt: mõned taimed õitsevad pikkadel päevadel (long-day), teised lühematel (short-day), ning mõnel liigil ei ole päevavalguse pikkus peamine kontrollfaktor. Vernalization ehk pikk külmperiood soodustab või võimaldab mõnel liigil kevadist õitsemist; külm võib mõjutada geenide taset ja signaalivoo suunda apikaalse meristemi suunas. Hormoonid, eriti gibberelliinid ja teised taimehormoonid, mängivad samuti olulist rolli õitsemise käivitamisel ja kulgemisel.

Morfoloogiliselt kaasneb õitsemisega apikaalse meristemi muutus infloresentsmeristemiks, millest arenevad õieorganid ja lõpuks õied. Õitsemise täpne päevakava ja kestus võivad sõltuda liigist, kasvutingimustest ja kultuurseire praktikast.

Praktilises mõttes on õitsemise käsitlemine põllumajanduses ning aianduses keskne, sest õitsemise ajal lõpeb vegetatiivne kasv ja algab viljade ning seemnete tootmine. Agronoomid ja botaanikud püüavad mõista ja kontrollida õitsemist, et parandada saaki, kvaliteeti ja kultivaride kohanduvust erinevates kliimatingimustes.