õigusteaduslikus

Õigusteaduslikkus on mõiste, mis viitab õigusteaduses kesknevehelisele teoreetilisele ja metoodilisele lähenemisele. See hõlmab normatiivset õigusteooriat, õiguse aluste ja mõistete kriitilist analüüsi ning küsimust, kuidas seadused ja õigussüsteemid peaksid toimima ning millised on õigusliku mõtlemise alused.

Õigusteaduslikkus keskendub õiguse olemuse ja õiguskordade kujunemise mõistmisele ning sellele, kuidas õigus tagab õiguste ja kohustuste tasakaalu. See hõlmab nii kontseptuaalseid kui ka metodoloogilisi küsimusi: millised on õiguse ja õiguspärasuse seosed, kuidas hinnata seaduste õiguspädevust ning kuidas erinevad normatiivsed ja kogemuslikud vaated omavahel suhestuvad. Analüüsiari (nt analüütiline, ajalooline, võrreldav) kasutamine aitab iluminaciónõigusteaduslikku mõtlemist ja võrdlust erinevate õigussüsteemide vahel.

Sõltuvalt kontekstist võib õigusteaduslikkus väljenduda akadeemilises kirjutises, kus arutatakse õiguse olemust, väärtusi ja piiranguid, või praktikas, kus teoreetilised alused juhivad õiguskaitset ja seadusandlust. Õigusteaduslikkus on seega oluline osa juristide ja õigusfilosoofide tööst ning õigusõppe põhivõtmetööriist, mis võimaldab kriitilist ja põhjalikku õiguse mõistmist.