õigusteooriat

Õigusteooria, või õiguste filosoofia, on filosoofia osa, mis uurib õiguste olemust, õiguste põhjendusi ja nende kehtestamise aluseid. See tegeleb küsimustega, millised õigused inimestel on, miks need kehtivad ja kuidas õigused teiste huvidega kooskõlas arenevad. Õigused jagunevad tavaliselt negatiivseteks õigusteks (vabadused, mille puhul isikul on vaba tegutsemise ruum ning mida teised ei tohi piirata) ning positiivseteks õigusteks (nõue saada teatud ressursse või teenuseid, näiteks haridus või sotsiaalne kaitse).

Õigusteooria ajalugu ulatub loomulike õiguste traditsiooni, mille korrektiiviks olid 17.–18. sajandi mõtlejad, ning mille põhjal tekkisid kaasaegsed inimõiguste ja libertaarsuse arusaamad. 20. sajandil laienesid mõisted veelgi: tähtsuse tõstisid õiguste jaotus sotsiaalse õiguse ning võrdsuse küsimustes. Mõjukad kaasaegsed mõtlejad on esile tõstnud nii õiguste majandusliku kui moraalse mõõdupuu küsimusi: John Rawls rõhutas õiguste rolli õiglasel jaotusel ning võrdsuse tagamisel, Ronald Dworkin periood infot moraalsete piirangute ja üksikisiku väärikuse kaitse vormis.

Peamised teooriad hõlmavad loomulikke või loomuliku tunnusega õigusi (inimese väärikuse tagatud õigused), liberaalset lähenemist, mis rõhutab negatiivseid õigusi ning riigi sekkumise piiranguid, ja positiivseid õigusi, mis annavad inimestele õiguse teatud teenustele või varale. Lisaks on olulised arutelud õiguste piiridest, kollektiivsetest või rühmapõhistest õigustest ning õiguste universaalsuse ja kultuurilise relativismi vahel.

Kaasaegses diskursis käsitletakse õigusi digi-/andmetubade, privaatsuse, biomeditsiini ja inimõiguste küsimustes nii riikide kui rahvusvahelise õiguse tasandil, püüdes leida tasakaalu üksikisiku vabaduse ja ühiskondlike huvide vahel.